Hillar ja helid

Helitöötluse nädala mõtted ja teod.

iTunes U

Uurisin üsna mitmeid asju ja pean ütlema, et iTunes U näol on tegemist minu jaoks äärmiselt põneva leiuga. Leidsin üsna vähese vaevaga tervelt kaks mind väga huvitavat valdkonda.

Esiteks leidsin Emory ülikooli alt väga asjalikud klipid, kus õpetatakse jaapani tähestikke ka kanjisid. Olen nimelt kuangi Tartu Ülikoolis käies üle aasta jaapani keelt õppinud. Saavutasin taseme, kus ma oskasin kirjutada ja lugeda ja teatud asju rääkida ning sain aru, millest jaapani keeles räägiti, kui seda tehti piisavalt aeglaselt või korati mitu korda. Kahetsusega peab ütlema, et vahepealsetel aastatel pole mul jaapani keelt kordagi vaja olnud ja seetõttu olen minetanud suurema osa kunagi õpitust – ei oska enam lugeda ja kirjutatagi. Ja nüüd ma siis avastasingi, et iTunes U vahendusel on väga mugav mõlemad tähestikud ja peamised kanjid jälle meelde. Mina olen igatahes rõõmusJ.

Ja esimesena tuletasin ma meelde oma nime kirjapildi:

Teiseks leidsin ma Climsoni ülikooli alt sellised kiirkokanduse tunnid. Veel kõiki läbi ei avadanud, aga nt selleks, et ma saaks aru, kuidas teha frittatitasid, kulus alla 2 minuti. Frittatita muideks tundus mulle selline omamoodi omlett olevat. Kuna mulle endale näis see maitsev olevat ja ma plaanin seda kindlasti mõnel pühapäevahommikul teha, siis jagan teiegagi retsepti. Kusjuures ainete kogused võib valida vastavalt oma maitsele.

Löö lahti munad (näidises 6), lisa rõõskkoor (näidises 3-4 dl), sega need omavahel korralikult. Lisa hakitud sibul, hakitud peekon, värskeid ürte, soola ja pipart. Sega jälle korralikult.

Võta muffinipann ja määri see või vmt-ga, et vältida külge hakkamist. Pane aukudesse natuke riivitud kartulit ja vala segu sinna peale. Igale frittatitale võib keskele lisada veel tükiksese toorjuustu. Pane pann eelsoojendatud ahju ja küpseta 15-20 minutit, kuni frittatitad on pealt kenasti kuldsed. Head isu!

Vikerraadiost sain kätte Ööülikooli saate, kus Aleksei Turovski räägib parasiitlusest lomariigis ja inimühiskonnas. Ööülikooli saated on tavaliselt üsna huvitavad, küllap ka see, kuulan, kui võimalus tuleb.

Ja helitöötlus ise

See oli siis helitöötluse ülesande lõbusam osa, mis edasi tuli, oli küll ka põnev, aga südaöösel nentides, et lõunast saadik on rassitud ja tulemus ei kõlba mitte kuskile, on üsna nadi tunne.

Aga alustan algusest. Otsisin välja presentatsiooni. Juhtumisi oli see Naiskodukaitsest, sest ühtki teist presentatsiooni, mida ka presenteerida saaks, ei juhtunud käepärast olema. Presentatsiooni ülesladimine SlideShare’i läks üsna libedalt. Järgmisena võtsin ette esitlusele sobiva jutu salvestamise. Mingi aeg kulus ka ettevalmistavatele tegevustele ja siis varjusin oma kolaga saunaruumi, et muud helid mu salvestust ei rikuks. Sellest õppisin 2 asja: Saun on liiga kajav koht heli salvestamiseks ja enne salvestama asumist maksaks msn-i häälega midagi ette võtta et iga kontakti sisenemisel ei kostaks hirmsat ding-dongi. Ja kuna ma ei raatsinud aega kulutada teksti kirjapanekule, siis ma lihtsalt rääkisin. Pidin muidugi mitu korda otsast alustama, aga kui juba vedama sain, siis rääkisin kokku 10 minutit. Edasi asusin heli töötlemisele Audacity’s. Olin endale ülimalt tänulik, et olin praktikumis endale ühtteist kirja pannud, nende juhiste järgi siis nüüd tegutsesingi. Ma arvan, et müra eemaldamine oli üks asi, mis salvestise kindlasti paremaks muutis. Ülejäänud tegevuste suhtes pole ma üldse kindel, mis suunas nad kvaliteeti muutsid. Igatahes mingil hetkel tundus mulle, et nüüd läheb ainult hullemaks veel ja ma tegin oma jutust mp3. Nimetasin selle Hillariks, ikka Palametsa järgi, sest just teda see mulle meenutas. Ka Hillar sai üles laaditud, aga selleks kulus kohhhhutavalt palju aega. Edasi hakkasin slaide ja heli kokku viima ja ootamatult märkasin, et olin helitöötluse ajal tegelikult reaalselt kuulanud koguaeg ainult algust sellest 10-st minutist ja naiivsel lootsin, et ka ülejäänud osa kõlab samamoodi. Tegelikult algas 4 minuti pealt arusaamatu mõmin. Edasi jätkus asi SlideShare’i võimalusi katsetades ja peaaegu algusesse tagasipöördudes, ohtralt lõikudes ja taas kohhhhhhhhhutavalt aeglaselt lõigatud mp3 üles laadides. Üle tunni aja laadis kusjuures, aga hakkama sai. Ja nüüd te võibolla mõistate, miks mu slaidid ootamatult lõpevad ja miks jutt ootamatult katkeb, sest tegu ongi suvalise kohapealt ära kaksatud esilusega. Ja sünkroniseerimse juures ei suutnud ma kuidagi saavutada seda, et slaidid ise vahetuks. Pidi ikka nii olema? Igal slaidil on oma jutt küll, aga slaidivahetust peab ikka ise klõpsimaL.

Kokkuvõtvalt ütlen, et minu jaoks oli tegu väga suure ja kohati närvesööva ülesandega, mis samas näitas, kui palju arenguruumi mul veel on ja tekitas indu nüüd ja kohe ennast helitöötluse alal edasi arendama hakata.

Aga proovige siis mu esitlust nautida, las Hillar kõneleb:).